Eramu
2025
Suletud netopind: 105m2
Võsu on enam kui sajandi vältel olnud Eesti üks armastatumaid suvituspiirkondi. Kui 19. sajandil meelitas see siia loomeinimesi ja härrasrahvast, siis 1970ndatel kujunes Võsul välja täiesti unikaalne modernistlik ja kooperatiivne suvilamiljöö – männimetsa peidetud puitarhitektuur, mis sümboliseeris puhkust, privaatsust ja loodusega kooskõla. See hoone on kummardus tollele kuldajastule, asudes ehitusajalooliselt väärtuslikus Lahemaa rahvuspargis. Projekti kandev idee on teisenemine ehk reinkarnatsioon. See on traditsioonilise Võsu suvilatüübi sujuv, austav ja loomulik jätkumine tänapäevas. Hoone on kavandatud lineaarse ajateljena, kus minevik ja olevik kohtuvad ning teineteiseks üle lähevad: Tänava ja lähenemissuuna poolt mõjub hoone nostalgiliselt – see esineb pigem minevikust äratuntava privaatse ja suletuma Võsu peresuvilana. Lõunaküljes moondub hoone aga avaraks kaasaegseks puhkemajaks. Nende kahe näo sidumisel on läbivalt kasutatud sarnaseid materjale ja "Võsu suvilatüüpidele" omast ideestikku, luues ühtse terviku. Nii leiab hoone fassaadilt vertikaalsed valged varjestuselemendid, mis toimivad nii ajalise kui ruumiliste filtrina. Need meenutavad 70ndate suvilate puitribistikke, pakkudes privaatsust ja mängides kaunilt läbi murduva päikesevalgusega, kuid ühtlasi markeerivad üleminekut vana ja uue vahel. Hoone asub suhteliselt tiheda kõrghaljastusega alal, iseloomulikus Lahemaa männikus, mistõttu on suvila põhja- ja lääneküljest vaadeldav vaid piiratud kujul, sulandudes kõrgete mändide varju. Hoone kagunurka tekkiv hooviala loob tuulevaikse ja privaatse väliruumi, mida eraldavad eluruumidest vaid suured avatavad klaaspinnad, kaotades piiri siseruumi ja looduse vahel.
Fotod: Tõnu Tunnel
